Kõik väikesemõõtmelised tooted SmartPOSTiga pakiautomaati TASUTA!

Vertikaalne haljastus ilma puudeta

Vertikaalne haljastus ilma puudeta

Vahel ei ole võimalik oma aeda puid või hekki istutada. On siis põhjus krundi üldises väiksuses või maaküttekaabli ulatuslikus paiknemises krundi piires, üheks võimaluseks anda aiale vertikaalset mõõdet, on just ronitaimede abil.

Ronitaimede sortiment on rikkalik ning valida on efektsete õitsejate ja rohelise massiga katvate liikide vahel. Vastavalt eesmärgile – kas soovitakse ilusat aia elementi rõhutada või inetut varjata, tuleks valida ka taime liik.

Varikäikude, lehtlate ja võreseinte peale sobivad uhkeldama:

Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) Suvel värvuvad isastaimede osa lehti poolenisti hõbejasvalgeks, teine osa roosaks. Värvumine on intensiivsem päikese käes.Värvumine erineb aastati. Südajas aktiniidia kasvab üle 5 m kõrguseks. Väikesed, valged, kuid tugeva ja meeldiva lõhnaga õied avanevad juunis. Talle sobib päikseline kasvukoht, kuid juured tahaksid meelsasti olla jahedas mullas. Lepliku taimena peab vastu ka üsna varjulises kohas.

Roniv hortensia (Hydrangea anomala subsp. petiolaris) – Ronijuurte abil kinnitub ta aluse külge väga tugevasti. Sidumist ta ei vaja. Tema omapärased rohekasvalgete õitega õisikud puhkevad juulis. Roniv hortensia suudab ronida kuni 10 m kõrgusele. Ta kasvab üsna edukalt poolvarjulises kohas ja ka varjus (Siiski kehtib reegel – mida varjulisem, seda vähem õitseb). Sarnaselt elulõngadele ei talu ta juurte ümber päikesest liialt soojendatud pinnast. Puuduseks on esimestel aastatel üsna aeglane kasv. Noorena vajavad võrsed kärpimist. Vastasel korral ei pruugi kujuneda ühtlaselt katvat võra. Ta on pinnase suhtes kapriisne. Ta armastab sügavalt haritud, piisavalt niisket, viljakat ja jahedat pinnast. Muld ei tohi olla liiga raske. Sellist pinnast on talle ehitise vundamendi ääres raske tekitada. Taime poolt pakutav värvigamma on tagasihoidlik – rohelised ovaalsed lehed, valged õied, mis ei lõhna. Kuival suvel vajab kastmist.

Väänduv kuslapuu Lonicera periclymenumKuslapuud (Lonicera sp.) Nad lehtivad kevadel esimeste hulgas, kasvavad kiiresti. Õied on pilkupüüdva kujug, väga varieeruva värvispektriga. Lõhnav kuslapuu (L. caprifolium) on võimeline õhtuti tekitama tõeliselt võimsa lõhnapilve. Kuslapuud on jõulise kasvuga – enne 5 m nad pidama ei saa, mõned liigid kasvavad 10 m-ni. Sügiseti kaunistavad taimi oranzid, punased kuni mustad viljad. Nad ei ole mullastiku suhtes väga valivad, kuid liialt kuival ja lahjal pinnasel ei edene. Täiskasvanud kuslapuud jätavad pisut metsistunud mulje. Taim vajaks regulaarset noorendamist üsnagi resoluutse tagasilõikamisega. Kuslapuud vajavad tuge, mille ümber ennast keerutada. Siledal seinal nad ronitud ei saa. Mitmed nägusad kuslapuud on siiski liialt külmaõrnad, seega pea enne istiku aeda toomist spetsialistiga nõu.

Elulõng võrestikul

Elulõngad (Clematis sp.) – erinevaid liike ja sorte on tohutul hulgal. Nii saame valitud kohale kerge vaevaga tekitada täpselt vajaliku kõrgusega ja õievärviga laigu. Erinevate taimede kõrgused varieeruvad väga laialt – 0,6 m kuni 10 m-ni. Suureõielistel sortidel puudavad vaid kollased õietoonid, väikeseõielistel on need olemas. Leidub ka lõhnavaid sorte. Väga paljudel sortidel tuleb sügisel taime maapealne osa tagasi lõigata – nii ei jää talveks võrsete üsna näotut pusa tuule ja pakase räsida. Elulõngade plusspoolel on vaieldamatu fakt – teisi nii pikalt ja rikkalikult õitsevaid taimi on raske Eesti oludes leida.

 

Suurimaks miinuseks on vajadus suureõielisi sorte talveks katta. Juurte kaitseks taimele sügisel pealekallatav ämbritäis mulda, komposti või liiva ning mõned kuuseoksad ei ole küll eriti vaeva nõudev katmine, kuid siiski hädatarvilik tegevus, milleta taim võib saada talvekahjustusi. Tõsiseks puuduseks loetakse ka seda, et õied moodustuvad massiliselt taime ülaosas. 2…3 m kõrgusel taimel jääb allapoole ligi 1,5 m õitevaba ruumi. Soovitatakse istutada lähestikku mitu erineva kõrgusega sorti, siis katavad madalamad oma õitega kõrgemate igava alaosa.

Roniroosid (Rosa sp.) – on ilusad oma tohutu hulga õitega. Aretatud on suurel hulgal sorte, väga paljud nendest on lõhnavate õitega. Roniroosid nõuavad viljaka pinnasega päikeselist kasvukohta. Muld ei tohiks olla happeline, pigem tuleb kasuks puutuha või kustutatud lubja lisamine istutusauku. Rooside põhiprobleemiks on nende külmakartlikkus.

Vaadet või silma riivavat hooneosa sobivad varjama:

Suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla) – on  suurte lehtedega ( läbimõõt kuni 30…40 cm) ronitaim, kes võib kasvada kuni 8 m pikkuseks. Tema pruunikad õied meenutavad kõverat pisikest piibukest. Paraku on õisi vähe ja neid tuleb lehtede seast lausa otsida. Kasvab päikese käes kuni poolvarjus. Lopsakad lehed võivad tugevate tuulte ja vihmadega kannatada saada. Vajab täiendavat sidumist. Suurelehist tobivääti on raske paljundada, mistõttu on istikud kallid ja neid on üldse harva saada.

Harilik metsviinapuu sepisväraval ronimas (Parthenocissus quinquefolia)

Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) – ta on vähenõudlik, talub varjulist kasvukohta, väga ilus kärtspunastes toonides sügisvärv ja ta ronib kõrgele (kuni 18 m) ning katab suuri pindu. Säravam sügisvärv tekib siiski päikese käes. Engelmani metsviinapuul (P. var. engelmannii) on köitraagude otsas laiendid (“iminapad”), mistõttu ronib ta tunduvalt iseseisvamalt. Miinuste hulgas on eelkõige asjaolu, et metsviinapuu lehtib kevadel väga hilja. Metsviinapuu õied on väikesed, kobaras, mitte midagi ütlevad. Sügisel valmivad sinakasmustad, väikesed viljad, mida linnud väga armastavad.

Viinapuud (Vitis sp.) on mahedama kliimaga aladel väga levinud ronitaimedeks. Meil peavad hästi vastu amuuri viinapuu (V. amurensis) ja kallas-viinapuu (V. riparia). Esimene neist kasvab 6…10 m kõrgeks, tema suured lehed värvuvad sügisel purpurseks ning täiendavaks kaunistuseks sügisel on hapud mustad viljad. Kallas-viinapuu kasvab samuti kuni 10 m kõrguseks, tema lehed on ererohelised ja marjad peaaegu mustad. Harilikku viinapuud (V. vinifera) on viinamarjade saamise ahvatluses ajast – aega proovitud Eestis kasvatada. Paremini on see õnnestunud külmkasvuhoones või siis vähemalt hästi päikselisel ja tuulte eest varjatud kasvukohal. Tasapisi on levima hakanud vägagi külmakindlaid sorte. Nende marjad on küll üsna väikesed, kuid maitsvad. Viinapuude suureks miinuseks on nende hiline lehtumine. Sordiviinapuude kasvatamine nõuab üsna oskuslikku ja regulaarset lõikamist. Kasvukoht peab olema väga soe ja päikseline ning viljaka pinnasega.

Rohtsed ronitaimed e. püsikliaanid – on sellised ronijad, mille maapealne osa talveks ära kaob. Esinumber selles valdkonnas on kindlasti harilik humal (Humulus lupus). Peaaegu silmnähtavalt edenedes jõuab ta suvega sirguda 6m kõrguseks. Tema meelispaigaks on mitte liialt hämar, niiske, viljaka pinnasega puudealune. Tal on ilusad, sügavalt lõhistunud lehed, omapärased õied ja toredad humalakäbid. Paraku on ta kahekojaline taim – seega vajame taas isastaimele seltsiks 1…3 emastaime. Soodsas kasvukohas võivad kergesti metsistuda. Pikad, hargnevad risoomid lähevad kiiresti sassi.

Kui planeerid ronitaime maja seinale, ehita talle tugisein/võresein, mis jääks hoonest ca 20 cm kaugusele. Tähtis on jälgida, et taim ei tungiks ajapikku maja konstruktsioonide või laudise alla.

Autor: Signe Kangur, maastikuarhitekt

Jaga
VERTIKAALNE HALJASTUS ILMA PUUDETA on lisatud ostukorvi
Don't forget to buy these compatible products,