Kaadritagused pihtimused - Korter 4

Kaadritagused pihtimused - Korter 4

Hei, armsad Bauhofi blogi lugejad!

Mina olen Jana. Ma olen üks hulludest, kes osaleb sel aastal “Naabrist parem” saates, et oma perekonnale ja eelkõige pisitütrele päris oma kodu võita. Kuna telesse jõuab tegelikult väga vähe meie tegemistest, emotsioonidest ja läbielamistest, siis ma otsustasin siin blogis jagada teiega meie ekraanile mitte jõudvat elu ja õppetunde, mis me oleme saatest saanud. Ehk leiate te ise ka minu postitustest mõne tarkusetera, mida remontimisele või ka lihtsalt ellu kaasa võtta.

 

Ilmselt teid huvitab, et mis peab inimesel peas toimuma, et ta telesaatesse läheb? Aus vastus on, et ma ei tea. Meil käis kõik kuidagi nii kiirelt. Nägime reklaami, Siim tegi nalja, et läheme. Paar päeva hiljem nägime uuesti reklaami, täitsime registreerimisvormid ja 2 päeva hiljem tuli juba e-mail, et oleme sama nädala lõpus oodatud castingule. Sel hetkel hakkasime me alles mõtlema, et mida me siis tegelikult teeme ja kuhu end sidunud oleme. Kaalusime kõikvõimalikke plusse ja miinuseid, aga meie jaoks jäi kõige enam kummitama fakt, et meil on kodus 6-kuune pisike tibu, kes vajab kohe kindlasti stabiilsust, kindlustunnet, tulevikus püsivaid sõpru ja tema enda tuba – seda kõike saame me talle pakkuda ainult päris oma kodus. Olime juba tükk aega varem kortereid ja maju vaadanud, teadsime, et pank on valmis meile laenu andma, aga meil ei ole mitte kusagilt võtta sissemaksuraha ja lähedastel ei ole tagatisi ka varnast võtta. Tundus, et saates osaledes 1/4-le võimalus oma kodu saada on palju suurema tõenäosusega kui lotoga võita ja sissemaksuraha lähitulevikuks kokku saada. Siit see otsus sündiski – läheme castingule ja proovime.

 .

Koos castingu kutsega seisis meilis ka palve valmistada ette visuaal meie planeeritavast kodust ja tuua välja ka stiil, milles me oma kodu kujundada tahame. Me Siimuga vaatasime nagu kaks maailma kõige rumalamat inimest üksteisele otsa ja küsisime vastastikku, et mis stiile siis üldse olemas on? No.. mitte kumbki meist ei osanud midagi peale modernse nimetada. Ilmselt saate aru kui keerulisest olukorrast me end avastasime. Valmistumise päevad tegi eriti keeruliseks asjaolu, et Siim pidi kõik need päevad hommikust õhtuni ülikooli jaoks semestritööd kirjutama ja oli täiesti võimatu end tema koolimulli kuidagi sisse trügida. Kuna ma olin pulmade planeerimise pärast juba Pinterestiga tuttav, siis hakkasin seal kolama ja meie unistuste kodu jaoks inspiratsiooni koguma. Peaaegu kõik, mis sealt leiab, on skandinaavia stiilis ja juhtuski nii, et kuna me stiilidest ju midagi ei teadnud, siis minu ja Siimu powerpointi kokku saanud kodu oli ka heledates toonides skandinaavia kodu. Esitluse kokkupanemine käis läbi väikese torina. Minu jaoks oli oluline esitlus kokku saada ja Siimu jaoks kooli asjad valmis saada.. vali siis, kumb on sellisel hetkel tähtsam? Õnneks öösiti kui Siim lõpetas, siis sai ta minu välja valitud asjad heaks kiita või maha laita. Viimasel õhtul enne castingut valisime koos enda meelest parimad ideed välja, panime ühte esitlusse kokku ja olime valmis minema žürii ette plaaniga, milles me ise kohe üldse end kodus ei tundnud.

 

Hirmus päev jõudiski kätte. Me ei teadnud, mida üldse oodata. Panime oma pisikesele Mia Isabelale nunnu kleidi selga, ise otsisime ka natuke viisakamad riided välja, panime arvuti kotti ja suundusime tõehetke poole. Ainus, mille olime kokku leppinud, oli see, et mina räägin enamiku esitlusest ja visioonist, kuna Siim ei olnud ju jõudnud väga meie.. või noh minu plaanidesse süveneda. Mõned minutid pärast sisse astumist küsis meie praegune konkurent Kristi, et kas me oleme boonuse castingule kaasa võtnud – Mia loomulikult. Mina oskasin selle peale ainult ära ehmuda ja vastasin, et ei, ta on täitsa meie enda varandus. Kõik oli nii veidralt alanud.

 

Pärast mõnda aega ootamist kutsuti meid sisse. Minu jaoks ei olnud esitluse tegemine eriti keeruline, kuna olen terve elu selline jutupaunik olnud ja viimased aastad turundusalal töötanud. Saatetiim sai ka sellest aru ja palus poolepealt Siimul jätkata. No loomulikult ei suutnud mina ikka ilma vahele segamata olla ja ikka pidin koguaeg juurde rääkima. Mia oli terve selle aja justkui maailma kõige armsam laps ja lihtsalt sulatas südameid (nagu ta seda koguaeg on ja teeb). Castingul küsiti kõikvõimalikke küsimusi, enamike ei oleks osanud uneski ette näha. Vestluse lõpus kutsuti meid mõned tunnid hiljem tagasi, et tulemused teatavaks teha. Siim teatas selle peale kõva ja selge häälega, et tema ei saa tagasi tulla, tal on jalkamäng. Ja mina kohe lisasin, et ma tulen Miaga, mul on kaaslane olemas.

 

Ja nii läkski. Mõned tunnid hiljem sõitsime Miaga taksoga Pindi kinnisvara poole, et meie saatust oodata. Siim oli mulle veel enne öelnud, et Sinu hullu pärast me veel saame ka sinna saatesse, Sa oled selline lobamokk ja energiapomm. Kohale jõudes olin ma ainus kes oli ilma kaaslaseta ja loomulikult kuulsin juba esimese minuti jooksul, kuidas teised arutasid, et kõigi kaaslased pidid kaasa tulema ja keegi ei tohtinud maha jääda. Ma mõtlesin, et no selge, siis on meiega kõik. Minu rõõmuks tuli uksest sisse üks minu ülikooliaegne tuttav Tartust ja ma ei pidanud enam seal üksi olema ja oma peas rumalaid ideid genereerima. Tulemuste teatamise hetkel ei osanud ma midagi oodata. Kui 2 paari oli juba välja kuulutatud, siis ma ütlesin Liisale, et kõik, me ei saanud. Ja oh üllatust, me olime viimane välja kuulutatud perekond. Reaalsushetk oli käes. Nüüd tuleb peaaegu 3 kuud oma elust loovutada ja kaameratega silmitsi seista.

.

 

Juba järgmises postituses kirjutan, kuidas me selle ideega kohanesime, mida me oma korteri stiiliga ette võtsime ja kuidas me oma edaspidist elu ja ehitamist planeerisime.

 

Seniks aga päikest!

Jana

“Naabrist parem” korter 4

Jaga
KAADRITAGUSED PIHTIMUSED - KORTER 4 on lisatud ostukorvi