Septembri aiatööde meelespea!
Septembrikuu võib mõnel aastal olla küll soe ja suvine, kuid just nüüd saab aednik palju teha, et taimed talve hõlpsalt üle elaksid.
Kogenud aednikud ja taimetargad teavad, et sügis on küll viljakoristusaeg, ent samal ajal tuleb õigesti läbi viia ka kõik vajalikud aiarituaalid, mis aitavad taimedel Eesti heitliku talve üle elada ning valmistada pererahvale silmailu kevadel. Tõsi, lausa pool aastat tuleb taimede maailmas ette mõelda. Bauhofi aiaekspert õpetab, millised tööd kuuluvad aiapidaja nimekirja septembris.
Lõpeta väetamine ja niida sagedamini
Augusti lõpp ja septembri algus on õige aeg istutada hekitaimi ja püsikuid. Tähtis oleks nüüd mulda pista külmakindlad ja varalehtivad põõsad nagu sirelid, sõstrad ja kuslapuud. Ka on hea aeg okaspuude ümberistutamiseks, olgu süüdi vähene valgus, halb kasvupinnas või algselt valesti valitud kasvukoht. Istutustuhinas ei tohi unustada puid kasta ja kohe hoolega. Sügis on istutustöödeks hea aastaaeg, sest võib tihtilugu aedniku eest kastmistöid teha.
Suvel päikesepaistet ja vihmahooge nautinud muru on sügiseks tasapidi jõudnud staadiumisse, kus ta on valmis sagedamalt niitmisteks. September on hea aeg ka muru väetamiseks, et tema talvekindlust parandada. Kui ilmad aga juba jahedust koguvad ja sügisehõngu rohkem õhus, tuleb saabuvat talve silmas pidades muru hoolikalt lõigata ja riisuda. Viimased niitmised tuleks sooritada kõrgemalt – nii ei tee äkitsi saabuv talv murule liiga.
Kaunite pojengide õitsemine on nüüdseks juba minevik ning rohtsed varred ootavad maapinna kõrguselt lõikamist. Lõigatud osad võib põletada lõkkes või spetsiaalsetes põletuskonteinerites. Põletamine vähendab seenhaiguste ohtu. Ka tuleks roosipeenras teha suurpuhastus, koguda kokku haigustest taandunud lehed ja needki põletada. Roosidele jäänud õienupud saab ära lõigata alles pärast esimest öökülma. Nüüd on õige aeg lõpetada väetamine, sest lihavad võrsed on külmale hea saak. Üldiselt on väetamisel kindlad reeglid – lämmastikku sisaldavad väetised peavad jääma suvekuudeks, mil need annavad taimedele elujõudu. Suve lõpul aga aeglustab lämmastik viljade valmimist ja muudab taimed külmaõrnaks. Sügisel tuleb kasutusele võtta fosforit ning kaaliumit sisaldavad väetised.
Kes peale külma talve tahab kevadist värvimängu tärkamas näha, peaks just nüüd sibullilli istutama. Kuna sibullilled on sooja- ja valguslembesed, naudivad nad päikeselist istutuskohta. Erandiks on lumikellukesed ja teatud sordid nartsisse ja tulpe. Kuigi sibulad soovitatakse mulda pista hilissügisel, siis tegelikkuses tuleb hoopis lugeda pakendilt, millal on õige istutusaeg. Ära unusta aga rusikareeglit, et istutussügavus on kolmekordne sibula läbimõõt ja mida suurem sibul, seda kaugemale üksteisest nad istutada tuleb. Kui soovid efektset ja külluslikku õitseaega, pane sibulad rühmadena mulda. Loe, kuhu istutada sibullilli, siit. Käreda pakase eest saab sibulaid kaitsta kuuseokstega. Mõned sügisel õitsevad sibullilled on aga nii õrnad, et talve vastu ei pea. Sellised on gladioolid, daaliad ja kaeralilled - nemad tuleks õitsemise järel mullast välja kaevata, hoolikalt puhastada, kuivatada ja jätta kevadet ootama. Loe külmaõrnade sibulillede kohta siit. Rikkalik valik sibullilli nüüd saadaval ka Bauhofi e-poes.
Tublil aednikul on kindlasti oma aastaraamat. Sinna tee püsikute ja sibullillede istutamisel sortide asendiplaan. Nii tead, kuhu on mis istutatud. Etiketid kipuvad ära kaduma ja mälugi võib alt vedada. Oleks ju kahju, kui hinnalised sordid muutuvad nimetuteks kaunistusteks segapeenras.
