Käes on jõulukuu ja kuigi lund ei ole, paigalda aeda, rõdule ja terrassile jõulutuled. Kasuta hämaraandurit, et energiat säästa.

Jõulutäht
Jõulutähe edukaks kasvatamiseks on ennekõike vaja teada, et juba taime poest koju viimisel tuleb teda kaitsta külma ning tõmbetuule eest. Taim on soovitav kinni pakkida ka juhul, kui poest autoni läbitakse vaid lühike vahemaa.

Jõulutuled loovad suurepäraseid võimalusi nii toa kui aia kaunistamiseks ja jõulumeeleolu loomiseks – pimedal ajal on iga valgustäpp rõõmuks! Erinevate valguslahenduste valik on lai ja võib esmapilgul lausa segadusse ajada. Aastate jooksul oleme jõuluvalgustite valikul abiks olnud paljudele klientidele ja vastanud paljudele küsimustele, seetõttu oskame hinnata, millist teavet kliendid jõuluvalgustite valikul vajavad. Anname Teile nõu, mida jõuluvalgustite ostmisel silmas pidada ning pakume ideid, kuidas kodus ja aias valguslahendustega hubast meeleolu luua.

Meile ammu tuntud daaliad ja gladioolid, aga ka uuemad ja eksootilisemad liigid nagu kanna, freesia, kaeralill, aasia tulikas jt. rõõmustavad meid suvel ja sügisel oma ääretult kaunite ja imposantsete õite ning rikkaliku värviiluga. Kahjuks on nad kõik külmaõrnad ning nende säilitusorganid ei talvitu avamaal. Seega tuleb nad talveks välja kaevata, ning säilitada kuivas ja jahedas hoiukohas kevadeni.

Sügise saabudes on vaja mõelda, milliste taimedega pikendada suvist värvikirevust rõdukastides ning tagada, et lillepeenardesse ei jääks tühjad laigud. Sobivateks taimedeks on sügisilma taluvad eerikad ja kanarbikud.

Kompostreid on erinevast materjalist, erineva kuju ja mahuga. Ka võib tubli töömees sobiliku kompostikasti ise ehitada. Enamasti on väikeaeda mõeldud komposter sobilik 4 liikmelisele perele. Komposter tuleks aias paigutada kohta, kus sellele on mugav juurdepääs nii majast kui peenramaalt ja mille ligidale saab sõita aiakäruga. 

Väetamine. Roose peaks kindlasti väetama. Peale mineraalväetiste vajavad nad ka iga-aastast orgaanilist väetist komposti või multši näol.
Kui istutusala oli korralikult kummutatud s.t. rikastatud komposti, kõdusõnniku või väetatud turbamullaga, jagub sellest roosidele paariks aastaks. Edaspidi tuleks õitsemismeistreid regulaarselt väetada.

Toataime veevajadus sõltub taime suurusest, liigist, keskkonnast, potist, mullast ja aastaajast. Taime tuleks kasta vastavalt vajadusele, mitte kunagi rutiinselt! Lihtsaim viis teada saada, kas taim vajab kastmist, on panna sõrm mulda või katsuda poti raskust. Kes aga seda meetodit ei usalda, saab kasutada kastmisvajaduse määramiseks müügilolevaid niiskusemõõtjaid. Pigem kasta toataime vähe kui liiga palju! Kindlasti tuleb 5 minutit pärast kastmist poti alusele valgunud vesi ära valada, sest tundlike taimede (näiteks orhideede) juurtele võib üleliigne vesi tekitada pöördumatuid kahjustusi.

Kogudes  ja töödeldes läbi oma aia- ja olmejäätmed kompostiks – tegeleme nö jäätmete taaskasutusega ja oleme keskkonnasäästlikud. Teiseks vähendame oluliselt prügiveo arveid. Kolmandaks ja ehk kõige tähtsamaks võiks pidada seda, et kompost on aiale kõige olulisem orgaaniline väetis mille tootmisega me ise hakkama saame.

Koduveini valmistamine on kogu maailmas populaarne hobi. Olles tüdinenud massikaupadest, soovime luua oma kordumatu koduveini, millel on eriline maitse, ilus värv ja võrratu aroom. Viinamarja- ja puuviljaveinid, kanged ja lahjad veinid, magusad ja kuivad veinid, samuti kangemad alkohoolsed joogid – seda kõike saate valmistada kodus ja hoida koduses keldris.

Paljud toataimed vajavad rohkem õhuniiskust kui toaõhus seda leidub. Kütteperioodil on õhuniiskus toas tavaliselt 30-40%, taimedele sobiv niiskus on aga 60-80%. Kuiv ja soe õhk muudab lehed pruuniks ning kahjuritel on lihtsam paljuneda.

Talv on tulekul ning maapinna külmudes lõpevad tõsisemad aiatööd. Tööriistad tuleks enne hoiupaika panekut puhastada, teritada ja õlitada. Kevadel on meeldiv alustada tööd korras ja toimiva vahendiga. Meele teeb tusaseks, kui hakatuseks peab hulga aega pusima näiteks kinniroostetanud oksakääride liikumasaamisega. Saed on paras aeg viia teritada.

Aedniku elu algas juba pärast keskkooli aastal 1979. Pidin langetama valiku, mida edasi õppida ja otsustasin Räpina Aianduskooli kasuks. Kusjuures ma ei olnud alguses sugugi kindel, otsad olid lahti. Mul ei olnud selget kutsumust, aga aiandus kuidagi tõmbas mind. Mu pinginaaber ei kujutanud samas absoluutselt ette, kuidas ma näpud mulda pistan, sest olen ju puhas linnatüdruk.