Varasuvi on aedade korrastamise aeg ning mis ei pakuks rohkem silmailu, kui ilusad ja omapärased taimekompositsioonid sinu aias. Taaskasutus on igati teretulnud. Kasuta ära vana saabast või nurgas seisvat ratast. Siin on sulle kuus nutikat lillepoti ideed.

Ammutades inspiratsiooni Euroopa ja Aasia mäestike piirkondadest või Põhja-Ameerika, Lõuna-Aafrika ja Austraalia kuivadelt aladelt, on kiviktaimlahuvilistel hulganisti võimalusi, kuidas tuua need kauged maad kasvõi oma koduukse ette.

Igale krundile ei jätku mere- või järvevaadet või vulisevat jõge. Siiski on paljudel aiaomanikel sisimas soov veepinna peegeldusi või vee tekitatud helisid oma aias tajuda. Vesi püüab alati pilku, selle hääl mõjub rahustavalt ning õigesti valitud veesilm täiendab oluliselt aia kompositsioonilist- ja puhkeväärtust. Vett saab kujunduselemendina kasutada mitmel moel, praktiliselt või sümboolse tähendusena, sileda veepeeglina, voolava ojakesena või purskkaevuga basseinina. Vee sulin aitab summutada ka muud müra, mis võib krundist väljaspoolt kosta.

Sarnaselt looduslikele veekogudele, on võimalik ka tehisveekogu kallas kujundada astmeliselt ja tsoonide kaupa, et tagada erinevad tingimused veelembestele taimedele. Veekogu keskosa on kõige sügavam (ca 80-100cm), mille eesmärk on säilitada jahe ja hapnikurikas vesi ka väga sooja ilmaga. Sügav osa ei külmu põhjani ka talvisel ajal, mistõttu on võimalik taimede risoomidel talvituda. Kui on soov kalu ületalve pidada, siis peaks tiiki süvendama vähemalt kahe meetrini.

Arvamus, et rododendronit kasvatada ja ilusana hoida on keerukas ja igale aednikule paras väljakutse, on visa kaduma. Siiski, tasapisi on rododendronite lummav valik hakanud koduaednike seas üha enam populaarsust koguma.

Mõni aed on tervenisti varjus – kas siis suurte puude või hoonete tõttu. Vahel on aias vaid üks osa, kuhu paistab päeva jooksul päike ainult korraks või siis üldse mitte. Algul võib tekkida moment, kus justkui ei oskagi sellise aiaga midagi ette võtta – isegi muru ei kasva, sest puud võtavad valguse ja niiskuse ning sügisene lehesadu katab viimsegi vaba pinna.

Efektiloojad nii looduslähedases kui moodsas aias on kindlasti erinevad kõrrelised, mis on viimase kümnendiga koduaedades järjest populaarsust kogunud. Kasutatuna soolotaimena püsikute vahel või lausistutusena, õigele kasvukohale valitud kõrreline erilist hoolt ei nõua.

Vahel ei ole võimalik oma aeda puid või hekki istutada. On siis põhjus krundi üldises väiksuses või maaküttekaabli ulatuslikus paiknemises krundi piires, üheks võimaluseks anda aiale vertikaalset mõõdet, on just ronitaimede abil.

Ajal, mil loodus on puhkeseisundis, paistab kõik pruunides toonides. Siiski annavad  keskkonnale sumedat rohelist värvi okaspuuvormid ja igihaljad püsikud, aga talvisel perioodil erksate toonidega uhkeldavaid taimi leiab vähe. Selle mure lahendavad kontpuude perekonda kuuluvad liigid ja nende värviküllaste võrsetega sordid.

Sügise saabudes on vaja mõelda, milliste taimedega pikendada suvist värvikirevust rõdukastides ning tagada, et lillepeenardesse ei jääks tühjad laigud. Sobivateks taimedeks on sügisilma taluvad eerikad ja kanarbikud.

Olenevalt aia suurusest ja kujust, kasutatakse hekke  nii pilkude varjamiseks tänava poolt, vahepiireteks erinevate aiaosade vahel, taustaks püsililledele või tuulevaiksete puhkenurkade tekitamiseks. Hekiga piiratud aed kannatab vähem ka öökülmade all.

Kas oled unistanud kaunist lillepeenrast, kuid sa ei tea, kuidas idee ellu viia? Kergesti teostatava nädalavahetuseprojektina kerkiv turbaplokkidest müür on arvestatav lahendus kõikidele, kes soovivad suuremate kuludeta ja abitööjõudu kaasamata luua selgelt piiritletud istutusala. Looduslikes aedades on turbaplokk väga hea ehitusmaterjal ka seetõttu, et sammalduv turbaplokk sulandub kiiresti ümbrusesse.

Kekkilä Turbaplokke on kerge teisaldada ja vormida. Lisaks püsilillepeenra äärismüürile võid neist ehitada ka näiteks salati- või maitsetaimepeenraid!

Rooside rikkaliku õitsemise tagamiseks peab jälgima lihtsaid põhitõdesid: • Roosid tuleb istutada päikesepaistelisse ja tuulevaiksesse kasvukohta. • Roosi istutusauk tee vähemalt 50 cm sügav ning täida toitaineterikka mullaga. • Pookekoht peab jääma roosidel ca 8 cm allapoole mullapinda. Istutamisel harutad kokkupõimunud juured lahti ja laotage nad istutusaugus ühtlaselt laiali. • Pärast istutamist kastke korralikult ja kaitske paaril nädalal otsese päikese eest. • Kevadel väetage roose lämmastikurikka väetisega, alates augustist kasutage fosfor- ja kaaliumväetisi. • Rooside õitsemiseajal lõigake regulaarselt äraõitsenud õied põõsastelt, et õitsemine oleks rikkalik. See töö on vajalik mitte ainult ilu pärast, vaid ka uute võrsete arenguks.

Suvelilledele istutusnõu valimine. Valides suvelillede istutamiseks nõusid, tuleb kindlasti kontrollida, et anuma põhjas oleks avaus liigse vee äravooluks. Tihti on need augud ainult rõngaga markeeritud (nagu kõige odavamatel istutuspottidel/kastidel), kuid välja surumata. Kasutades istutamiseks ilma aukudeta või suuremaid potte, tünne, kaste, kände, on otstarbekas täita nõu põhi kergkruusaga, sest suvelilled vajavad maksimaalselt 20–30 cm sügavust kasvumulda.

Nüüd on kõige õigem aeg planeerida kaunist kevadist lillepeenart, sest lopsaka õitemere saab ettevalmistada just sügisel. Kindlasti on boonuseks ka see, et kevadel eriti vahva avastada, missugune lillevaip aeda kaunistama hakkab. Esimeste sügisvihmadega hakkavad sibulatel juured kasvama ja mõnedel lilledel tekivad kohe ka õied. Taimede areng peatub talvekülmade saabudes ning esimesed kaunid kevadet kuulutavad õied ning lehed ilmuvad alles peale lume sulamist.

Okaspuid müüakse enamasti konteinertaimena või mullapalliga. Neid võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel, kuid parim aeg on selleks augusti keskpaigast septembri keskpaigani või aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Kasta taime enne istutamist korralikult. Istutusauk kaeva mullapallist 2 korda suurem ja sega väljakaevatud pealmine viljakas mullakiht läbi istutusturbaga. Nii lood juurdumiseks paremad tingimused. Jäta taime juurekael samale kõrgusele kui ta enne oli. Vajuta muld taime ümber korralikult kinni ja moodusta tema ümbes kastmisnõgu. Kasta korralikult.

Selleks, et suvelilled suudaksid rikkalikult õitseda, vajavad nad korralikku väetamist. Tegelikult on päris suur vahe, kas taim kasvab avamaal või piiratud kasvuruumiga potis. Avamaal on meie eksimise tagajärjed lihtsalt väiksemad, kui potis vähelagunenud kasvuturbas, mis vajab oluliselt rohkem ja ühtlasemalt vett taimede kasvatamisel.

Kas keegi on kunagi metsas kuuski, kadakaid või mände väetanud? Vastus on kindlasti ei ja seega väidetakse, et ka koduaias pole neid vaja väetada, et see soovitus on väetisemüüjate trikk. Aga me ei kasvata ju aias palgipuid, vaid dekoratiivseid sorte, kellele võiks pakkuda võimalikult normaalseid tingimusi.

Aastakümneid on okaspuude väetamiseks kasutusel olnud tavalised põlluväetised, ja kui palju neid okaspuid aias oligi – edukamatel hõbekuusk, tavaliselt vaid harilik kuusehekk külmade tuulte ja müra kaitseks. Ja kõige kättesaadavam väetis oli sõnnik, mis kuuskede väetamiseks ei sobinud.

Roosidele mõeldud väetistega võib julgelt toita ka erinevaid õitsvaid põõsaid ja püsikuid. Rooside ja elulõngade esimese kevadise väetamise võiks lükata võimaluse korral aega, kui suuremate öökülmade oht on möödas. Neil taimedel on kevadel kasvama hakkamisega väga kiire, kuid öökülm kipub neile siis liiga tegema.

Meile ammu tuntud daaliad ja gladioolid, aga ka uuemad ja eksootilisemad liigid nagu kanna, freesia, kaeralill, aasia tulikas jt. rõõmustavad meid suvel ja sügisel oma ääretult kaunite ja imposantsete õite ning rikkaliku värviiluga. Kahjuks on nad kõik külmaõrnad ning nende säilitusorganid ei talvitu avamaal. Seega tuleb nad talveks välja kaevata, ning säilitada kuivas ja jahedas hoiukohas kevadeni.

Kastmise tihedus sõltub ilmast, mulda kuivatavad nii päike kui tuul. Kõige rohkem vajab taim vett aktiivse kasvu ja õienuppude moodustamise ajal.

Mida sügise poole aeg kulgeb, seda vähem taim vett vajab, sest siis on ööd niisked ning jahedad. Samuti on veevajadus väiksem vihmasel ajal, sest taimed saavad osa vajaminevast veest õhust. Kindlasti tuleb kasta mulda, mitte taimi, sest vastasel juhul võib vesi rikkuda nii taimede välimust kui ka soodustada haigestumist. Parim aeg taimi kasta on õhtul või varahommikul. Rikkalikult õitsevaid ja lopsaka lehestikuga taimi tuleb vajaduse korral kasta nii hommikul kui õhtul. Muld peab saama kogu poti ulatuses märjaks. Kui muld (turvasmullad) on nii kuivanud, et ei võta enam vett sisse ning taimed on lontis, tuleks taimed koos potiga umbes tunniks ajaks vette tõsta ja lasta neil varjulises kohas toibuda.

Kiviktaimlas võib peale padjandeid moodustavate püsikute (padjandfloksid, kivirikud, kukeharjad, mägisibulad, liivateed jne.) kasvatada ka puhmaid moodustavaid püskuid (kellukad, adoonised, leviisiad, karukellad, helmikpöörised, inkarvillead), kõrrelisi, madalakasvulisi põõsaid ja nende sorte (põõsasmarana, jaapani enela, Thunbergi kukerpuu kääbussordid) ning kääbusja kasvuga okaspuid ja nende sorte.

Kiviktaimlaks nimetatakse taimlat, kus kivide vahel kasvatatakse eelkõige mägedest, aga ka mererannast või tundrast pärit kuivalembeseid taimi e. alpitaimi. Sellist suuremahulisemat rajatist võime nimetada ka mägi- või alpiaiaks ning  väiksemat mägi-või alpitaimlaks. Traditsiooniliselt kasvatatakse kiviktaimlas igihaljaid pandjandeid, madalaid põõsaid ja püsikupuhmikuid ning okaspuude kääbussorte. Mägisibulad, kukeharjad, kivirikud, leeklilled, kellukad, emajuured, aubrieetad on vaid mõned nimed kiviktaimla klassikast.

PLANTELLA TABS on innovaatiline lilleväetis vees lahustuva tabletina, mis teeb lillede väetamise väga lihtsaks, efektiivseks ja täpseks. PLANTELLA TABS väetisetabletid kindlustavad tasakaalustatud toitainete omastatavuse lillede
poolt, tagades sel viisil kaunid ja elujõulised taimed. Väetisest tulevad toitained on kasulikud veel taimede kasvule, juurte arengule ja stressi taluvusele.

Enamlevinud okaspuust rajatud hekid on elupuu hekid. Kuid hekke võib teha ka erinevatest kadakatest, kuusest, jugapuust või  nulust.

Erinevad liigid ja nende sordid vajavad rohkem või vähem pügamist
Paljud on väitnud, et okaspuuhekki võib pügada tipust alles siis, kui soovitud kõrgus on käes. Kui täna vaadata hekitaimede tootmist, siis kõik elupuu- ja kuuseistikud tulevad müügile puukoolidest, kus igal aastal on tipust võrsekasvu tagasi näpistatud.  Seda tehakse selleks, et  taim oleks tihe ja kliendile vastuvõetav. Kui näiteks hekielupuu  ’Brabant’  on ostes  1meetrine ja teda on seni igal aastal puukoolis ladvast pügatud, siis uues kasvukohas peab  hekitaime  samamoodi edasi pügama nagu puukoolis,  st. nii laiust kui kõrgust.

Püsilillepeenra rajamisel on kõige tähtsam valmistada pinnas korralikult ette.  Peenrale istutatud püsililled jäävad sinna kasvama  ju paljudeks aastateks. Kaeva maa korralikult läbi ja eemalda kõik umbrohud. Eriti hoolikas ole juurumbrohtudega nagu orashein, naat, põldohakas ja  paiseleht, mis taastuvad igast väikesest juuretükist.  Kui orashein on juba püsilillepuhmasse sisse kasvanud, on seda sealt pea võimatu välja rohida. Suurema istutusala rajamisel, aja puudumisel  või väga umbrohtunud maal kasuta umbrohtude hävitamiseks herbitsiidi e. umbrohutõrjevahendit  Roundup. Kuid pea kindlasti ja väga täpselt kinni  kasutusjuhendist. Umbrohud on hävinud täielikult 2-3 nädala pärast.  Peale herbitsiidi kasutamist kaeva maa korralikult läbi ja eemalda rohujuured. Rikasta mulda komposti, kõdusõnniku või mineraalväetistega. Seejärel märgi maapinnale maha peenra täpne kuju. Lainja servaga peenra korral kasuta selleks kastmisvoolikut või jämedat köit.

Roosid vajavad oma kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks päikesepaistelist ja tuulevaikset kasvukohta. Veidi varjulisemas kohas saavad hakkama vaid pargiroosid. Muld peaks olema hea struktuuriga, toitainete –ja õhurikas, veidi happeline pH 5,5-6,5 savikas aiamuld. Leeliselist e. lubjarikast mulda saab sobivamaks muuta kui segada istutusauku turvast või kasutada istutusjärgselt turbamultši.

Roose liigitatakse erinevatesse sordirühmadesse eelkõige põlvnemise e. aretusloo ja välimuse järgi. Igal sordirühmal on sarnased omadused, mida omakorda täiendavad veel kindlad sordiomadused. Ka võime jagada roose vanadeks ja nüüdisaegseteks. Jaotada neid kõrguse järgi alustades 20-25cm kõrgustest miniroosidest ja lõpetades 2-3 m kõrguste roniroosidega. Või rühmitada kasutuskoha järgi peenra-, roni-, pinnakatte,- ja pargiroosideks. Samas võime pinnakatterooside hulka liigitada ka polüantrooside sorte või vaadelda pargiroosidena vanu ajaloolisi roose ning ka uuemaid ja talvekindlamaid põõsasroose.

Uute roosisortide hindamisel peetaksegi üheks olulisemaks faktoriks vastupanuvõimet haigustele ja kahjuritele. Ometigi on neid roosidelgi omajagu ja kahjustavad taime seda rohkem, mida kehvem on suvine ilm. Ilmade parenedes taanduvad ka haigused.

Igal pühendunud aiapidajal on võimalus luua endale loodussõbralik aed – tasakaalustatud ökosüsteem, mille osa on ka inimene ise. See eeldab alguses tööd ja süvenemist, teatud põhimõtete järgimist ning seoste kuju. Hiljem on sellist aeda lihtne hooldada. 

Loomulikult võime ka toa- ja rõdulillede potid täita koduaia mullaga. Kui me aga mõtleme, kust nad pärit on, siis saame aru, et igal taimel on veidi erinev eelistus kasvupinnase suhtes. Siin ongi sobilik kasutada kasvusubstraate. Enamus toataimi eelistab mõõdukalt või nõrgalt happelist mulda. Nende võime toitaineid omastada olenevalt mulla happesusest on erinev.

Hapulembeste taimede toiteelementide nõudmised sarnanevad okaspuude omadega sisaldades vaid paar protsenti rohkem õitsemist/viljumist soodustavat fosforit ja kaaliumi. Seega võib rodoväetist kasutada edukalt okaspuude väetamisel, sest asi on rohkem kinni tarbija mõtlemises ja pakendi pildis.

Aiapidajad ei ole tihti rahul viljatuks muutunud aiamullaga. Sageli on selle rikkunud maaharijad ise. Mida teha, et olukorda parandada? Viljakas mullas on mitmekesine taimestik ja loomastik: bakterid, seened, putukad, ussikesed. Ka hiired ja mutid kuuluvad pinnase faunasse. Mikroorganismid parandavad mulla struktuuri ja viljakust. Mikroorganismide olemasolu on terve ja elava mullastiku lahutamatu osa.

Püsilillepeenra rajamisel on kõige tähtsam valmistada pinnas korralikult ette.  Peenrale istutatud püsililled jäävad sinna kasvama  ju paljudeks aastateks. Kaeva maa korralikult läbi ja eemalda kõik umbrohud. Eriti hoolikas ole juurumbrohtudega nagu orashein, naat, põldohakas ja  paiseleht, mis taastuvad igast väikesest juuretükist.  Kui orashein on juba püsilillepuhmasse sisse kasvanud, on seda sealt pea võimatu välja rohida. Suurema istutusala rajamisel, aja puudumisel  või väga umbrohtunud maal kasuta umbrohtude hävitamiseks herbitsiidi e. umbrohutõrjevahendit  Roundup. Kuid pea kindlasti ja väga täpselt kinni  kasutusjuhendist. Umbrohud on hävinud täielikult 2-3 nädala pärast.  Peale herbitsiidi kasutamist kaeva maa korralikult läbi ja eemalda rohujuured. Rikasta mulda komposti, kõdusõnniku või mineraalväetistega. Seejärel märgi maapinnale maha peenra täpne kuju. Lainja servaga peenra korral kasuta selleks kastmisvoolikut või jämedat köit.

Püsililled on pea iga aia lahutamatu osa, võiks öelda lausa raudvara. Nende liigi- ja sordirohkus on äärmiselt suur, andes aiaomanikule laia valiku nii oma kõrguse, värvi, kasvukuju kui lõhnaga. Püsilillilede suurus algab maapinnalähedastest padjanditest ja lõpeb suurte mitme meetriste hiiglastega. Ka annab nende rikkalik valik võimaluse kasutada neid erinevate valgustingimuste ja mullaviljakusega aladel. Laiemalt võttes on püsikud mitmeaastased rohtsed taimed, millede maapealne osa sügisel kuivab, olles talletanud kõik toitained maa-alusesse jämenenud juurikasse e. risoomi. Kevadel tärkavad nad uuesti, kasvavad, õitsevad ja kuivavad, ja nii aastast aastasse. Mõned püsikud on igihaljad, mis püsivad rohelisena ka talvel. Püsikute hulka kuuluvad peale püsilillede ka dekoratiivsed kõrrelised, alpitaimed, sõnajalad, veetaimed, sibullilled.

Taimede toitaineteks on keemilised elemendid, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtegi ei saa asendada mõne teise elemendiga. Kõige rohkem ootavad taimed, et annaksime neile lämmastikku (N), fosforit (P) ja kaaliumi (K), ning riburada tulevad järele kõik teised elemendid: kaltsium, magneesium jt.

Sibullilled istuta päikesepaistelisse või poolvarjulisse, tugevate tuulte eest kaitstud kasvukohta, kus on vett hästi läbilaskev, kerge ja viljakas liivsavimuld. Rasket mulda saab kergemaks muuta, kui sinna hulka segada liiva või neutraliseeritud turvast.

Enne istutama hakkamist pane konteineristik või juurepalliga istik temale aias mõeldud kohale püsti ja vaata  mitmelt poolt. Kui koht tundub igati sobilik võib hakata istutusauku kaevama. Märgi maha istutusaugu piirjooned. Kaevatav auk võiks olla 2-3 korda suurem juurepalli või poti läbimõõdust. Mida kehvem pinnas on augu ümber seda laiem võiks auk olla. Pealmine viljakam mullakiht tõsta ühele poole istutusauku hunnikusse ja alumine väheviljakas mullakiht teise hunnikusse.

Väetamine. Roose peaks kindlasti väetama. Peale mineraalväetiste vajavad nad ka iga-aastast orgaanilist väetist komposti või multši näol.
Kui istutusala oli korralikult kummutatud s.t. rikastatud komposti, kõdusõnniku või väetatud turbamullaga, jagub sellest roosidele paariks aastaks. Edaspidi tuleks õitsemismeistreid regulaarselt väetada.

Okaspuud on väga tänuväärsed puud. Erinevalt lehtpuudest on nad dekoratiivsed aasta läbi, nende alt ei pea sügisel lehti riisuma, neid ei ole vaja regulaarselt lõigata, ning olles väga pikaealised kaunistavad nad teie aeda aastakümneid, kui mitte sadu. Paljud okaspuuliigid on suured kõrged palgipuud, samas kui nende sordid e. kultivarid ja vormid võivad olla madalakasvulised sammasja, keraja, laiuva, roomava, jne. kujuga. Rääkimata nende okaste värvist, mis varjeerub rohelisest ja kollasest kuni hõbehallini.

Okaspuud on väga tänuväärsed puud. Erinevalt lehtpuudest on nad dekoratiivsed aasta läbi. Tasub teada, et kevadine intensiivne päike võib  osadele igihaljastele taimedele olla ohtlik ning kahjustuste vältimiseks on abiks varjutamine.